E-mail:
info@thk.ee
Telefon:
6 101 294
Aadress:
Suur-Sõjamäe 6A, Tallinn 11415
en  ru

Organisatsioonist

***** 2017 *****

november 8, 2016 : thk_admin

Suur-Sõjamäe 6a Päevakeskus on avatud igal tööpäeval: Esmaspäeval 9.00-18.00 Teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval 9.00 – 17.00 Reedel 9.00-16.00 Sanitaartund igal päeval – 12.00-13.00 Päevakeskuses on võimalik lugeda raamatuid, vaadata TV, män ...

Organisatsioonist

Tallinna Hoolekande Keskus on asutatud aastal 2000 ja meie põhieesmärkideks on jäänud erinevate hoolekandealaste teenuste osutamine Tallinna linnas.

Meie töötajad on kogenud sotsiaaltöötajad ja psühholoogid, kes tunnevad ära tõelise abivajaja ja suudavad teda ka aidata.

Kuna iga organisatsioon areneb aja jooksul, on meilgi tekkinud erinevaid tegevussuundi ja valdkondi, kus oleme rohkem kogenud.

Igasugune koostöö on arengu aluseks ja selle tõttu oleme alati heameelega nõus vahetama kogemusi ja õppima uut.

Meie tegevust toetab peamiselt Tallinna Linn.

Oleme FEANTSA assotseerunud liige


————————————————————————————————————————————————-

Kodutus ja kodutud

Pronkskuju kodutust konverentsilaval

Pronkskuju kodutust konverentsilavalKodutus ja kodutud

Autor: Imbi Eesmets
Tallinna Hoolekande Keskuse juhataja

Kodutus euroopa riikides

Kui palju on kodutuid?

Mis tekitab/põhjustab kodutust?

Need on küsimused, mida minult pidevalt küsitakse ja kahjuks ei saa ma neile alati sama lühidalt vastata.

Miks?

Kuna kodutuse staatus  üldiselt sisaldab ja ühtlasi ka koosneb paljudest haakuvatest probleemidest nagu sõltuvuskäitumine, kriminaalne eluviis, vaimse tervise häired, töötus, sõjad ja migratsioon jne, on ka kodutud igal maal ja ajal  just sellised, milline neist faktoritest domineerib. Kõik nimetatud probleemid ja veel paljud teised aspektid on omavahel seotud ja kõik nad on ühel ja samal ajal kodutuse indikaatoriteks.

Alustuseks peaks kohe mainima, et otsides kodutusele täpset definitsiooni ja sellega otseselt haakuvat seadusandlust me Eesti seadusruumist ei leia.

Kodutus kui nähtus on tegelikult üheselt defineerimata ning valdkonnaga tegelemine on peamiselt kohalike omavalitsuste haldusalas.

Kui arvestada, et Eesti poolt on  ratifitseerimata nii mõnedki rahvusvahelisi õigusi tagavad klauslid, sh õigus eluasemele, on meil kodutuse probleemile lähenetud ka piirkondlikult väikeste erinevustega, lähtudes võimaluste ja vajaduste vahekorrast.

Süsteemis ehk siis ametkondlikus käsitluses sisaldub statistika kodutuse kohta suhteliselt peidetult ja erinevate sihtgruppide  alla jaotunult  – pensionäride, töötute, üürivõlglaste, vabanenute, kriminaalhooldusaluste, aga ka haiglate ja erakorralise meditsiiniasutuste patsientide, kinnipidamiskohtades viibijate, kohalikust omavalitsusest toetust saavate, ühekordset toetust saavate ja veel paljude muude statistikat võimaldavate gruppide loetelus.

On tekkinud nn varjatud kodutus, mis igas riigis on veidi ise nägu ja mille uurimisega on mitmetes maades juba aastaid tagasi algust tehtud (Danish research on Homelessness with a focus on Hidden Homeless,by Ivan Christensen & Inger Koch-Nielsen, Danish national Institute of social research).

EL vanemates liikmesmaades, näiteks Taani, Rootsi, Ühinenud Kuningriigid, Prantsusmaa, Itaali ja paljud teised, on kodutuse valdkond juba ammu saanud riikliku ja seega suhteliselt ühese lähenemise osaliseks.

On koostatud programme, mis sisaldavad üsna konkreetseid meetemeid kodututele eluasemete rajamisest, üürituru reguleerimisest või ka tänavatöö korraldamaisest ajale ja oludele vastavaks. Samuti on püütud korraldada  meditsiinivaldkonna teenuseid kättesaadavaks ka ravikindlustamata iskutele. Eriti oluline on see näiteks hambravi osas, mis annab ravimata jätmisel küllalt palju ja raskeid tüsistusi, kui ka nahakahjustuste ja vaimse tervise häirete ravis, kus ravi puudumine paneb kaudsesse ohtu kogukonna, kus haiged liiguvad, tekitades nakkusohtu ning pannes küsimuse alla turvalisuse tänavatel ja teistes avalikes paikades. Eraldi probleem on kindlasti maades, kus kliima reeglina karmim ja talveperioodil siseruumis viibimine tagab mõnel juhul füüsilise ellujäämise.

Laia valiku  nn heade praktikatega on võimalik tutvuda inetrneti vahendusel, külastades  veebis FEANTSA (prantsusekeelne lühend the European Federation of National Organisations working with the Homeless) kodulehekülge www.feantsa.org. Tasuta lugemiseks  on temaatilised online ajakirjad, mida antakse välja vähemalt neli korda aastas ja keelevalikuks inglise ning prantsuse. Samuti on võimalik tellida erialast kirjandust ning võtta osa erinevatest ülemaailmsetest kodutuse alastest üritustest.

Paljud riigid üle Euroopa on aastaid korraldanud ülevaateid kohalikest headest kogemustest ja praktikatest, seda  just FEANTSA abiga . Selliselt on info hästi kättesaadav  kõikidele  kodutuse valdkonnas tegelevatele  organisatsioonidele.

FEANTSA poolt on viimastel aastatel koostanud ka erinevate maade koostöö tulemusena näitlik kodutuse tüpoloogia ETHOS, mis püüab kodutuid defineerida näiteks eluaseme järgi. Sellekohane eestikeelne info on olemas ka Tallinna Hoolekande Keskuse  (THK) kodulehel www.thk.ee.

Kuna THK on FEANTSA liige juba üle 5 a, on mul olnud hea võimalus neid praktikaid ka kohapeal näha ning sellega on tekkinud üsna hea pilt nn kodutust Euroopast.
Üldiselt on kõigis suuremates linnades olemas  arvukas  öömajade võrgustik, kuhu kodutu igaõhtuselt saab pöörduda ning kus talle võimaldatakse elementaarne peavari, vahetusriided, pesemine, mõnes kohas ka esmane arstiabi ning toiduabi.

Kui Pariisis on kodutute öömaju üle 480, siis väiksemates linnades kahtlemata vähem. Kuid Oslo ja Kopenhagen omavad näiteks  suhteliselt hästi toimivaid kodututele narkomaanidele suunatud teenuseid, lisaks öömajadele ja nn drop-in keskustele ka kinnisemaid ja spetsiifiliste lisateenustega kaetud eluasemevõimalusi.

Varssavis on suur osakaal ulatuslikel kompleksidel, kus tegeletakse kodututega mitmel tasandil, alustades põlumajandusel põhinevate nn kooperatiivsete ettevõtetega kui ka Varssavis asuvate rehabilitatsioonikeskuste ja varjupaikadega, mida koordineerivad peamiselt Barka Foundation ning St Brother Albert vennaskond. Katoliiklikes maades on ka Caritasel oma oluline osa täita.

Kuid need on organisatsioonid, kes ei loo seadusandlust ning kes tegutsevad vastava maa seadusandlusest ja strateegiatest lähtuvalt. Kolmas sektor on küll aktiivne sotsiaalteenuste osutaja, kuid kindlasti mitte rahastaja ega seduselooja rollis. Kolmas sektor osutab efektiivselt vaid siis teenuseid, kui need on mõistlikus struktuuris ja harmoneeruvad õigusruumi, kutlruuritausta ja sotsiaalse keskkonnaga.

Selle tõttu ei puuduta ma siin  kirjutises kodutust Ameerika ega Austraalia mandril, kuigi huvi korral oleks võrdlusmomente küllaga. Omalt poolt on kogemus vahetust suhtlemisest John Parwenskiga, Colorado Coalition for Homeless looja ja kauaaegse juhiga, kes külastas Suur-Sõjamäe Kodutute Rehabilitatsioonikeskust aastal 2004 ning kelle nõuanded  ja ameerikalik kogemus kodutusest andis indu teemaga edasi tegelda, samas aga ka teadmise  mitte nn jalgratast leiutada.  Lähem info aadessilt http://www.coloradocoalition.org.

Kuna kodutus, aga ka sõltuvuskäitumine ja kuritegevus ei ole tekkinud viimastel aastakümnetel, on paljudel riikidel olnud teadmistepõhised lähenemised kasutusel juba ammu.

Olles aastate jooksul korduvalt külastanud erinevaid kodututega, aga ka vaimsete häiretega, sõltlaste, vanglast vabanenutega tegelevaid  asutusi üle Euroopa, saan neid kogemusi igapäevaselt kasutada oma töös ning mõtiskleda erinevuste üle.

Osalemine teemakohastel konveretntsidel annab silmaringi vastavas valdkonnas tehtava uurimistöö ja järelduste  ning nende alusel elluviidavate strateegiate ja praktikate osas.

Näiteks Barcelonas on aastaid tegutsenud organisatsioon Rauxa Foundation, kes tegeleb krooniliste alkohoolikute rehabilitatsiooniga, kus võõrutusprogramm  vältab kokku vähemalt 3 aastat ja sisaldab endas igakülgset probleemi lahendmist  – alates medikamentoossest ravist kuni huvitegevuse, tööteraapia, kunstiteraapia ja toetatud eluasemel elamise õpetamisega.

Sellele lisandub nii ühiskonna avalik teavitamine (mobiilne buss tänavatel, kus jagatakse nii infot laiale ringile kui ka esmavajalikke tarvikuid nagu tee, rõivad jms) ja kogukonnatöö, mis muudab ühe meie mõistes probleemse asutuse oma asukohas naabritele vastuvõetevaks ja aktsepteeritavaks.

Korraldades koos lähimate naabermajadega oma õues tähtpäevade ja kohalike pühade tähistamist on hea mõte mitte vaid katoliiklikes maade, vaid ka teiste kultuuride kontekstis. Sellega väheneb marginaliseerimine ja silutakse ühiskonna arvamust ning haritust vastavas valdkonnas.

Tutvusin selle organisatsiooni tööga isiklikult paar aastat   tagasi kohapeal. Nädala jooksul sain väga hea ja põhjaliku ülevaate kõigist tegevustest ja metoodilistest võtetest saavutamaks püstitatud eesmärke.

Finantseerimine toimub mitmete erinevate allikate toel, kliendi/patsiendi enda panusele lisaks toetab programmi pidevalt Barcelona linn, on pidev koostöö haiglate, arstide ja ravimifirmadega, kelle abil tagatakse vajalikud analüüsid ja ravi.

Rauxa kodulehel olev 2009.a. majandusülevaade näitab, et 75, 99 % finatseerimisest moodustas  avaliku sektori panus, vaid 24, 01% oli eraisiku/erasektori panus. Selline proprtsioon paneb mõtlema ja ka mõistma riikide sostsiaalsüsteemide erinevust.

Kuigi organisatsiooni koduleht  http://www.rauxa.org on hispaania keeles, on huvi korral võimalik saada ka inglisekeelset materjali nende poolt kasutatava programmi kohta.

Taani valitsus koos Kopenhageni linnaga ning teiste toetajatega on rajanud kodututele (peamiselt sõltlastele) lausa omaette kommuunid/majad, mis peamiselt (kuid mitte ainult) asuvad linna servas ja kus on samuti kõik eluks vajalikud elementaarsed tingimused olemas. „ Freak houses for freak people” (imelikud majad imelikele inimestele – ingl.k. ja mis on programmi amelik nimi)  ei kõla küll mõne arvates  päris hästi, ent kõrva taha panna on ka sellest kogemusest nii mõndagi. Näiteks  seda, et kui kodutu alkohoolik käitub ka oma majas nagu kodutu alkohoolik, ei ole selles midagi imekspandavat.

Miks see nii on? Sellest kirjutises edaspidi.

Taanis, Kopenhageni vahetus läheduses Vanlose linnakeses asub keset aedlinna majake aiaga, mida nimetatakse Bording House Mette Marie. Kahekordne kena ja igati otstarbekalt sisutatud ning väga hea emotsionaalse kliimaga asutus on meie mõistes loodud isikutele, kellel on vaimne häire ning sõltuvuskäitumine, seega võiks paralleele tõmmata meil kasutuses oleva „väljendiga kaksikdiagnoosiga isik”.

Selle asutuse töö korralduses on lähtutud teesist – kõik inimesed on erinevad. (Siinkohal vast meenub õiguskantsleri poolt korradatud visiit öömajadesse, kus peamiseks eesmärgiks oli tees „kõik inimesed on võrdsed”. Need 2 teesi aga erinevad omavahel sisulises mõttes väga palju.)

Vastavalt neile erinevustele on igale elanikule kättesaadav talle vajalik arstiabi, arendavad tegevused, seltsielu, toitlustusest ja hügieenist rääkimata.

Ressursid tulevad ka selle asutuse puhul mitmest erinevast allikast – Kopenhageni linn ja maakond suunab ja vajadusel ka maksab isikute eest, kellele nimetatud eluasemetüüpi peetakse sobivaks, elanik ise  katab ühe osa kuludest talle määratud pensionist ning kolmas finantseerija on Mariehjemmene Foundation.

Rohkem infot  taanikeelselt kodulehelt www.mariehjem.dk.

Vastuvõtt Kopenhageni Raekojas

Vastuvõtt Kopenhageni Raekojas

Taani riigil on olemas ka järjepidev  riiklik kodutuse strateegia (The Government`s Homeless Strategy – a Strategy to Reduce Homelessness in Demark, 2009-2010). Lugedes dokumenti torkab kohe silma, et lähenemine on mitmene, ka kohalikele omavalitsustele on eesmärgid seatud erinevate sihtruppide kaupa (tänavakodutud ehk nn rouhg sleepers, noored jt) ,  eesmärgiks on  sisuliselt vähendada kodutust ning igal erineval juhul võimaldada isikutel saada/säilitada neile kohandatud majutusvõimalusi.

Kahtlemata on üleeuroopaline trend olnud juba aastaid selline, et sotsiaalselt probleemseltele gruppidele osutatakse majutusvõimalusi vaid koos igakülgsete toetavate teenustega, alustades sotsiaalteenustest nagu nõustamine ja abi dokumentide vormistamisel jms, millele lisanduvad meditsiini, õigusabi ja koolituste valdkonna teenused, millede eesmärk on isik võimalikult kiiresti ja toimivalt integreerida ühiskonda.

Inglisekeelne variant Taani vastavast dokumendist on kättesaadav aadressilt http://www.homelessnessinfo.net.au/index.php?option=com_content&view=article&id=1364:a-strategy-to-reduce-homelessness-in-denmark&catid=494:europe&Itemid=281, kus on ka palju muud kodutusega seotud teavet.

Oma kogemustest võin õelda, et külastades mitu korda Taani pealinna ja selle kodutusega tegelevaid asutusi, jäi tunne soe ja inimlik.

Tavaliselt toimub FEANTSA iga-astane konverents oktoobrikuus ning erinevates riikides. Eelmisel aastal toimus see Taanis, Kopenhagenis, kus mitme päeva jooksul oli võimalik kohapeal tutvuda nii riikliku poliitikaga kui ka kolmanda ja erasektori tegevusega. Kuna tegemist oli 20.aastapäeva tähistava sündmusega, oli konverets ka vormiliselt üsna elevust tekitav – algas see sõna otsese mõttes ühise laulmisega, lõppes teatriga ja kõik, mis selle vahele jäi, oli huvitav ja hariv. Pronksist kodutute kujud, millede erinevad aspektid  kunstniku poolt looduna andsid ka omapoolse hea emotsionnaalse värvi kogu  üritusele.

Kui Eesti poolelt on avaliku sektori osalemine sellistel üritustel olnud vähe populaarne, siis seda ei saa öelda teiste riikide kohta.

Alati on läbi viidud rida erineva suunaga töötube, kus avaliku sektori esindajate osavõtul-juhtimisel on käsitletud peamiselt riiklikke strateegiaid ja ajakohaseid valupunkte. Kuna töötube ja teemasid on iga kord arvukalt, ei ole karta, et konverentsi päev(ad) kasutuna mööduksid.  Sünkroontõlge inglise, prantsuse ja saksa keelde (+ korraldajamaal kasutatavad keeled) annab kõigile võrdse võimaluse osaleda ja sõna sekka öelda.

Seegi kord ei jäänud kohalikel märkimata fakt, et Ida-Euroopast pärit kodutute hulk on iga aastaga suurenenud ning probleeme on nendega jätkuvalt just kohaliku keele mitteoskamise ja suhteliselt  kõrgete kuritegevuse näitajate osas.

Samasisuline probleem sai ära märgitud ka mõni aeg tagasi  UK poolt meie sotsiaalminister Maret Maripuule adresseeritud pöördumises.

Kodutuse mitu nägu

Oli juba juttu, et kodutusega väga tihedas seoses ja praktiliselt lahutamatud on mitmed teisedki tõsised sotsiaalprobleemid – esmajoones mõnuainete kuritarvitamine ning kriminaalne käitumine, mille süvenemine  muudab vaesuse vägivallaks ning rumaluse ohtlikuks teistele ühiskonna liikmetele.

Lisades siia ritta väljaravimata tervisehäired, eriti vaimse tervise valdkonnas, saame kokku üliprobleemse isiku, kes lisaks püsiva elukoha puudumisele  ei oska toime tulla rahaga, teiste inimestega ega suhetega, seaduste ega kokkulepetega ning  kes ise subjektiivselt kannatades nii füüsiliselt kui vaimselt tekitavad  kannatusi ja kulusid keskkonnale, kus nad elavad.
Alustan otsast – isiksusest. Sest inimesest saab kõik alguse.

Olen sotsiaalvaldkonnas töötanud julgelt ligi 20 aastat. Sel perioodil on Eesti muutunud nn  post-sotsmaast märgatavalt liberaalsema poliitika ja majandustegevusega maaks, mis on tõeliselt tervitatav. Samas on selline areng toonud kaasa suured sotsiaalsed probleemid nagu kodutus, narkomaania, vaesus.

THK kodulehe esiküljel on üks mõte sotsiaaltööst ehk lühemalt – kellega ja miks sotsiaaltöötaja tegeleb.

Selle kõrval on Maslowi püramiid. Need ei ole juhuslikult seal kõrvuti, vaid väljendavad meie organisatsiooni seisukohta sotsiaaltöö vajalikkusest ja võimalikkusest.

Kui sotsiaaltöö vajalikkus teatud sihtgruppidele on arusaadav ka  ilma lisaselgitusteta, siis sotsiaaltöö võimalikkus saab selgeks, kui süveneda püramiidi astmete tähendusse. Ilma alumise vundamendi ja  keskmiste astmeteta  ei saa olla ülemist tippu.

Ümber sõnastatult kodutuse valdkonda tähendab see, et me ei saa oodata kodutult psüühikäirega sotsiaaltoetustest elavalt elupõliselt kriminaalilt, et ta suhtuks sotsiaaleluasemesse väärtustavalt, maksaks kuulekalt ära oma võlad ja ei varastaks ega jooks enam kunagi.

Selline käitumise ja suhtumiste muutuste kompleks (mida nimetatakse ka isiksuse arenguks) vajab nii aega, tingimusi, ressurssi ning paraku ei ole positiivne tulemus ka siis alati garanteeritud.  Kahjuks kujuneb täiskasvanulik ja ühiskonnas adekvaatselt toimetulev isik, kellele on omased õiged teod ja eneseväärikus, alles aastatega. Kui püramiidi alumised astmed ei ole võimaldanud baasvajaduste täitmist, siis ülespoole kasv jääb kängu või lausa olemata.

Seega on üsna tõenäoline, et joodik joob, kriminaal varastab, narkomaan süstib ja väljakujunenud asotsiaalsele isiksusele on üsna ükskõik, mis saab temast, Eestist või kogu maailmast nüüd või homme. Temal oli kunagi midagi puudu ja on siiani.

Imeravimit või meetodit kahjuks siiani leiutatud ei ole, mis inimese enda motivatsiooni arengule ergutaks või kaotaks päevapealt ära aastate jooksul kinnistatud kahjulikud harjumused.

Siinkohal sobib meelde tuletada vana ütlemist – kordad tegu, saad harjumuse; kordad harjumust – saad iseloomu. Seda nii heas kui halvas mõttes.

Kuigi sotsiaaltöö on oma olemuselt humanistlik ning sisaldab vältimatu osana lisaks kliendi nõustamisele ka tema väärtushinnangutega tegelemist ning jõustamist, ei ole see eesmätk alati täidetav. Põhjuseks ikka inimese järk-järguline areng, kus nn vahelejäetud koolitunniefekt teeb mõistetamatuks teatud kindlad arusaamad ning moonutab subjektiivseid valikud nii eetilika ja moraali kui ka sotsiaalse käitumise valdkonnas.

Tallinn ja kodutud

Tallinnas on viimastel aastatel käivitunud üsna laialdane sotsiaalmajutusüksuste süsteem. Kuid teatavasti on iga süsteem just nii tugev, kui tugev on tema nõrgim lüli. Nõrgimaks lüliks on osutunud ootused, et seni koduta, sissetulekuta ja enesedistsipliinita elanud inimesed muutuvad sotsiaalmajutusüksustes korralikeks, st maksavad õigeaegselt ettenähtud tasu, ei riku kord (ei joo, ei kakle, ei varasta), lähevad kas tööle või otsivad tööd ning saavad justkui imeväel hoopis teistsugusteks inimesteks.

Sotsiaalmajutusüksuste majutusteenused, mis sisaldavad küll ka sotsiaalnõustmist ja võlanõustamist, on ilmselgelt üles ehitatud arvestamata eelpoolkirjeldatud aspekti sotsiaaltöö võimalikkusest ja tagajärjekusest.

Võlanõustamine tegeleb tagajärgedega. Abi korduval dokumentide taotlemisel, elukoha ja tööotsija staatuse pidev uuendamine ei ole mitte kliendi, vaid pigem sotsiaaltöötaja mure. Kui ikka iga päev ei öelda, mida teha, kuhu minna ja nii edasi, siis jäävad maksmata ettenähtud tasud majutuse eest ning tulemuseks on selle ajutisegi elukoha (majutusüksus, varjupaik) kaotus.

Õpitud abitus ja  sotsiaalsete oskuste puudumine on omased nii kriminaalsele isiksusele kui pikaajalisele kodutule.

Ja jälle tagasi tänavale. Jälle tagasi Tallinna ainukesse tasuta öömajja Alasi tn 8, kus on vaid 60 kohta. Külmadel talvedel, nagu eelmisel aastal, oli öömaja põrand täidetud madratsitega. Tasuta öömaja kohti on Tallinnas puudu just talvisel külmal perioodil ning see ei ole üllatus. Kodutus on lisaks kõigele  ka sesoonne nähtus, nagu selgub.

Tallinna Hoolekande Keskus on Tallinnas 10 aasta jooksul osutanud teenuseid kodututele, aga ka vanglast vabanenutele ja kriminaalhoolduse all olevatele isikutele. Oleme tegelenud sotsiaalsete oskuste õpetamisega vabanenutele, mis tegelikult ei anna efekti kohe, vaid mingi aja möödudes. Oleme osutanud öömajateenust ja rehabilitatsiooniteenuseid kodututele ning osutanud ainelist sotsiaalabi vaesusrisikis elavatele isikutele.

Nii enda kogemustele toetudes kui ka maailma teadmisi arvestades on  kodutute rehabilitatsioon üks suur ja kompleksne ettevõtmine, mille juures ühe aspektina  tuleb tähelepanu pöörata asjaolule, et kodutud ei moodusta homogeenset gruppi. Nad jagunevad lisaks vanusele ja soole ka vastavalt sõltuvusainete tarbimisele, kuritegeliku eluviisi aktiivsuse ning isiksuslike häirete järgi väga erinevatesse alarühmadesse.

Majutades selliseid inimesi ühes suures ehituses/ruumis tekivad paratamatult vastuolud korra ja turvalisuse tagamisel.

Näitena saab tuua Tallinnas öömajades ja majutusüksustes ette tulnud vägivallajuhtumid, mille puhul kannatajaks on olnud nii kodutud ise kui ka töötajad, kes hetkel oma töökohustusi täitsid. Selle tõttu oli vajalik rakendada taolistes asutustes professionaalset turvateenust, mis sisuliselt tagab turvalisuse kõigile osapooltele.

Kõrvalseisjale tundub ehk ülekohtune ja inimõigusi haavav, et öömajast peavarju soovival isikul palutakse loovutada nii selleks ööks mittevajalikud terariistad kui ka alkohoolsed ja surrogaatsed joogid, ent kogemus õpetab. Ei ole ju tegelikult sisuliselt põhjendatud 50 cm pikkuste grillvarraste, kirveste, peitlite, registreerimata relvade ja relvataoliste esemetega öömajja saabumine, kus tegelikult veedetakse aega 12 tundi – õhtul 9 kuni hommikul 9, sedagi eesmärgiga magada end välja.

Kuna paljudel juhtudel on mõjuv munder, siis turvateenuse kasutamine distsiplineerib edukalt neid isikuid, kes on suure osa oma elust veetnud institutsioonides  nagu lastekodudes ja vanglates, kus päevaplaan ja tegevused on ette nähtud ning keegi ei vaidlusta  sisekorra reegleid. Ka kodututele ja eluasemeta iskutele suunatud majutusasutustes on oma sisekorra reeglid, mis on koostatud lähtudes tegelikest vajadustest ja turvalisuse tagamisest, mitte soovist kedagi solvata ega diskrimineerida.

Sõltuvusainete kroonilised tarbijd, nn süstijad, kes hoolimata oma noorusest on suure osa tervist juba kaotanud, omavad pidevat kriminaalset ajalugu ning nakkushaigusi, mida enam välja ravida ei saa, moodustavad ühe olulise osa kodututest.

Nende esmavajaduseks  on küll sõltuvusaine, aga ka toit ja peavari ning mingist perioodist alates vajavad nad ravi: reeglina puudub neil haiguskindlustus, töökogemus ja haridus. Väga tihti kohtame ka kaksikdiagnoosiga isikuid, kes periooditi  vajavad kinniste raviasutuste teenuseid, vabaduses olles on ka nemad meie öömajade-päevakeskuste kliendid, kus paraku ei jätku neile vajalikke eriteenuseid ega teistele teenuse kasutajatele lisakaitset.

Sellist olukorda ei oleks, kui me saaks osutada näiteks öömajateenuseid erinevatele sihtgruppidele lähtudes just nende vajadustest erinevates kohtades. Kindlasti ei poolda ma nn kombinaat-tüüpi öömaju-varjupaiku-sotsiaalmajutusüksusi, kus kohtade arv ületab 60 ja ühes ruumis on koos üle 20 inimese – see on  liig mis liig.

2010 a jaanuaris Õiguskantsleri büroo poolt korraldatud kontrollreidi tulemusena  meie asutusele tehtud ettepanek „…kehtestada ammendav nimekiri esemetest ja ainetest, mille omamine asutuse ei ole soovitav…” muutub  eelkirjeldatud tekstile toetudes üsna nõutukstegevaks ja reaalselt mittetäidetavaks.

On ju Eestis paljude seadusaktidega loetletud hulgaliselt aineid ja esemeid, mida ei tohi omada ka oma kodus elav inimene, samuti on olemas palju erinevaid esemeid ja aineid, mis muutuvad kodutute öömajas ebastabiilse ja ebaadekvaatse isiku käes relvaks nii enda kui teiste suhtes. Seega koostada ammendavat nimekirja kõigist neist hüpoteetilistest ohtlikest esemetest/ainetest võiks muutuda  lausa kraadi väärivaks uurimistööks.

Omalt poolt lähenesime probleemile märksa praktilisemalt ning Tallinna Sotsiaal- ja Tervishoiuameti Käsunduslepingu lisaga „Sisekorra eeskirjad” on keelatud elementide kirjeldamisel lähtutud nende otstarbekusest antud kontekstis (st ööbimisest öömajas) ja üldkehtivatest seadusandlikest aktidest.

Millegipärast on mul viimasel ajal tihti olnud tunne, et pärast nõukogudeaegset unifitseerimist oleme sattunud umebes samasse situatsiooni, kus mingi porobleemi nn lahendamiseks  tuleb see suruda võimalikult kitsaks ja üheseks ning siis ühe lõikega see probleem nn lahendada. Et selline tegevus ei anna tulemusi, ei paista kahjuks kedagi huvitavat.

Tahaks veel ära märkida suhtumist, mis inglise keeles  on saanud sisuka  lühendi NIMB– (Not In My Backyard – mitte minu õuel, ingl.k ).

Sellega saab seletada ka Tallinnas valitsevat olukorda, kus ei soovita enda linnaossa/mingi maja kõrvale/ tänavale/ sellist asutust, kus kas ööbivad või saavad teisi erinevaid teenuseid kodutud, aga ka narkomaanid, vanglast vabanenud, kuid ehk ka lihtsalt vaesemad ja teistsuguse käitumisega isikud.

Igasuguse marginaliseerumise tulemus on välistamine ja tõrjumine, kuid arengu tulemusena selline käitumine ajaloo jooksul muutub.

Tammsaare poolt kõigile tuttavaks (ja kohustuslikuks) kirjutatud Libahundilugu ei olnud ju ka muud, kui Tiina (erineva ja ohtliku) väljaajamine turvalisest külaühiskonnast, kus igasugune teistsugune olemine võis kaasa tuua ohu seda väikest kogukonda muuta.

Lähtudes eeltoodust ma millegipärast ei arva, et hälbeline ja destruktiivne  käitumine muutuks sotsiaalselt ja isiksuslikult tervetele inimestele atraktiivseks ja järgmist leidvaks. Kuid kes teab…?

Ehk muutub totaalse välistamise olukord mõnevõrra paindlikumaks, kui teave kodutusest levib laiemalt.

Selle all mõtlen ma mitmekülgset ja adekvaatset infot – nii teaduslikku kui ka lihtsalt inimlikku teadmist, et sotsiaalse käitumise eripära on alati millestki põhjustatud.

Millest – oleks huvitav teada ka inimesel, kes seni on kodutusega kokku puutunud vaid Balti jaamas või Võsa-Petsi saadetes.

See on aga ehk mõne järgmise mõtiskluse teema.

Veel kasutatud kirjandust ja internetiallikaid:

Konverentsisaal Kopenhagenis Proksskulptuur kodutust Pronkskulptuur istuvast kodutust

Lühendatud variant artiklist ilmus 2010 aastal ajakirjas Sotsiaaltöö 4/2010